Järgmiseks aga toon teile lühikese vaimuliku mõtiskluse. 

Jeesus ütles oma jüngritele: Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. (Mt 5,13) 

“Teie olete maa sool”, loeme evangeeliumist, aga mida tahetakse sellega öelda? 

Nagu teate, on inimene Jumala “auhiilgus”, mis tähendab, et ta ilmutab Jumalat maailmas – annab Jumalale maailmas kohalolu. Kogu maailmakõiksuse jaoks on inimene lootus saada osa Jumala elust ja armust ning seeläbi saada üheks Loojaga.. Seega saab inimene anda loodule mõtte ja teha täiuslikuks loodu ilu. Seda tähendabki olla “maa sool”. 

Loomulikult on see ka lootus muuta loodu uueks, teda kirgastada võimaldades tal kogeda ja avastada see, kes temas on kõige varjatum, kes tema tuksub ja väreleb: Jumal oma kohalolus, kes soovib saada üheks inimese ja maailmaga. 

Aga inimene kätkeb ka langemise ja läbikukkumise ohtu, alates hetkest, mil ta näeb üksnes asjade välist külge, “mööduvat palet”. 

Püha Siimeon Uus Teoloog kirjeldab meile tundeküllaselt, millist tohutut õnnetust kujutab kogu maailma jaoks endast inimene, kui see inimene hoolib veel üksnes näivusest ja omaenese lõbust. See ongi kogu loodukõiksuse langemine. “Ükski loodud olendid, kui ta nägi, et Aadam paradiisist välja aeti, ei nõustunud enam olema talle allutatud: ei päike, kuu ega tähed tahtnud teda enam ära tunda; allikad keeldusid talle vett andmast ja jõed voolamast; õhk ei tahtnud enam väreleda, et mitte anda hingamist patusele Aadamale; metselajad ja kõik maa loomad, kui nad nägid teda algsest auhiilgusest langemas, hakkasid teda põlgama ja olid valmis talle kallale kargama; taevas püüdis talle peale langeda ja maa ei tahtnud teda enam kanda.” 

Niisiis, olles lõhkunud ühtsuse, mida ta Jumala ja maailma vahel oli kutsutud teoks tegema, seab inimene ennast sageli väljapoole Jumalat, isegi Tema vastu. Sellel on traagiline tagajärg: maailm muutub inimesele võõraks ja vaenulikuks. Aga võõras ja vaenulik on tegelikult hoopis inimene ise, kes on iseendast välja heidetud, sõna otseses mõttes laiali pihustatud väljapoole loodut. 

Järgnevat me juba teame: “Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” on öeldud 1. Moosese raamatus (Mo 3,19). 

“Aga Jumal”, jätkab püha Siimeon, “kes oli loonud kõik asjad ja ka inimese enda, mida tegi Tema? Ta hoidis kõiki looduid vaos omaenese väega ja oma korra ja püha tarkusega ega lasknud neil tormata inimese kallale, vaid käskis kogu loodul jääda inimesele kuulekaks ja kaduvaks muutudes teenida kaduvat inimest, kelle tarvis ta oli loodud ning seda ajani, mil uueks saanud inimene muutub uuesti vaimseks, rikkumatuks ja igaveseks, et kõik loodud olendid, kelle Jumal inimesele tema töövaevas on allutanud, saaksid samuti vabaks uuenedes koos temaga ja nagu temagi muutudes rikkumatuks ja vaimseks.” 

Niiviisi, iga loomise ja iga langemisega liigub maailma ja iga inimese saatus Kristuse risti, ülestõusmise, taevassemineku ja nelipühi poole. 

Jah, võin seda kinnitada: tõsiasi, et Jumal sai inimeseks on meie olemasolu seisukohalt ainulaadne sündmus, kõige määravam sündmus, sest inimesest saab või pigem saab jälle loodu keskpunkt. Selles seisneb minu jaoks elu mõte, selles seisneb minu jaoks lootus: me oleme juba praegu kirgastunud, Jumal on meie juures, seepärast teame, et oleme “maa sool”. Me kõik oleme Jumala lapsed! 

“Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks?”. Kristuse (aja)lugu on kahtlemata praeguseks lõppenud. Aga inimeste (aja)lugu läheb edasi. Milline siis on see (aja)lugu? See on Jumala armu ja tõotuste lõpuleviimine ja teostumine. Nii avaneb meile täiuse aeg: Jeesuse taevasseminekuga on meie loomus võetud Kolmainu enese rüppe; nelipühiga võib iga inimene vabalt võtta või iseennast kinkida: taevane vägi annab end kõikidele. Meie (aja)lugu, Püha Vaimu valguse ja tegutsemise lugu saab omakorda tule (aja)looks, mille Ülestõusnu maa peale heitis ja mis iial ei lakka sütitamast hingesid. 

“Issand”, kirjutab valurikka rõõmuga üks meie suurimaid vaimulikke õpetajaid, “Miks oled sa tulnud mu viletsusse, sina, kes elad ligipääsmatus valguses, oh mu Jumal?” 

Te näete, kuidas mõte, et kristlased on “maa sool”, kannab endas ilmselgelt kosmilist mõõdet, mis ei lase loodul hukka minna - tänu sellele evangeeliumi soolale, sellele pühaduseterale muutuvad kõik asjad ohvrianniks. Meie ülesanne seisneb seega just selles muutmises, kirgastumises, mille tulemuseks on maailma jumalikustumine ja ülimaks eesmärgiks Jumalale au andmine. 

+STEFANUS 
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EAÕK